Aasta Jalg: Mari Kaseväli

Kes Sa oled inimesena? Pean silmas seda, kuidas Sa ise ennast ühe lausega iseloomustaksid.

Leian, et olen positiivne inimene, kes proovib igas olukorras leida alati midagi head ja armastab liikumist looduses.

Kes on Sinu elus kõige olulisemad inimesed (näiteks lapsed, abikaasa jne)?

Kindlasti minu pere ja lapsed.

Mis eriala õppinud oled ja millega Sa professionaalses plaanis tegeled?

Olen lõpetanud hüdrotehnikainseneri õppe Eesti Maaülikoolis. Hetkel aga sellel erialal enam ei tööta. Olen tegemas täielikku pööret enda nn karjääris ja õpin doulaks ehk sünnitoetajaks, millest soovin ehitada üles ühel päeval enda igapäevase töö. Lisaks sellele tegelen ühe idufirma loomisega ning mu emal on Tartus mitu toitlustusettevõtet ja osa aega läheb ka seal töötamiseks/abistamiseks.

Mida Sulle meeldib teha väljaspool sportimist nn vabal ajal?

Vaba aega kõikide eelnevate toimetuste juures mul väga palju ei jää (diivanil niisama istumist kahjuks ei saa harrastada). See, mis üle jääb, kulub hetkel suures osas lastele ja uutele õpingutele. Olen hetkel väga pühendunud sellele, et lapsed saaksid väga palju õueaega ja liikumist. Väga palju on logistilist planeerimist seoses enda ja laste treeningutega.

Siit edasi võiksime minna algusesse.

Millal ja kuidas jõudsid rattaspordini?

Enne rattaspordi avastamist tegelesin orienteerumise ja seiklusspordiga. Võistlused nendel aladel olid väga pikad, kuni 48 h. Seiklusspordi võistluste üheks liikumisviisiks oli ka ratas. See oli minu jaoks kõige raskem ja vastikum osa, kuna ei suhestunud veel rattaspordiga ja ei treeninud seda eraldi.

Mingil hetkel aga tänu elukaaslasele sai soetatud maanteeratas, millega hakkasin tegema pikemaid treeninguid, et valmistuda tiitlivõistlusteks (eesmärgiks 2017. aastal Itaalias toimuv 24 h rogaini Euroopa meistrivõistlused). Ettevalmistus sai tehtud hästi ja tulime tiimikaaslasega Euroopa meistriks (tegemist 24 h orienteerumisjooksuga). Selle võistlusega sai mul täielik limiit täis jooksmisest ja nii pikkadest võistlustest, kuna nägin, kui palju võttis taastumine aega ning samuti ettevalmistus nendeks. Ma ei tahtnud enam üldse joosta, aga kuna liikumine on mul veres, siis sai hakatud liikuma palju maanteerattaga.

Järgmiseks võtsin ette ka MTB-sõidud. Esimesed sõidud tehnilistel maastikel möödusid pisarsilmil ja vandudes, et minust ei saa mitte kui kunagi ratturit. Ärgu mu elukaaslane lootkugi, et ma hakkan kandma toon-toonis riideid, kiivreid ja rattakingi – seda ei juhtu kunagi.

Siiski mingi säde minu sees süttis just MTB-rattaga sõites, ma andsin sõrme ning see võttis kõik ülejäänud. Ja täna ma olen kohas, kus ma armastan rattaga sõitmist ja ei kujutaks elu ilma selleta ettegi. Rattasport on õpetanud ja toonud mu ellu nii palju head ja olen nii tänulik, et ma seda teen.

Milline on Sinu elu eelnev kokkupuude spordiga ja milliste aladega?

Spordiga olen tegelenud terve enda teadliku elu. Alustasin nagu kõik Otepää lapsed suusatamisest. Spordiga on tegelenud terve elu ka minu isa, kes järgmiseks tõi minu ellu jooksmise. Jooksmisega tegelesin mõned aastad ja liikusin edasi orienteerumise ja seiklusspordi peale jällegi isa jälgedes. Nendest kahest alast sai suur osa minu elus ja tegelesin nendega pikalt.

Hakkasin väga palju võistlema rogainis. Rogain on pikk orienteerumisjooks kaardiga, kus maastikul on erinevate väärtustega punktid ja rada tuleb planeerida ise ning liigutakse 2 – 4-liikmelistes tiimides. Kõige lühem võistlus rogainis oli tihtipeale 3 – 4 h  ja kõige pikem 24 h. Kõrvale sai tehtud ka seiklussporti, mille võistlused siis küündisid kuni 48 tunnini.

Kui sündis esimene laps, siis oli selge, et selle spordialaga ei saa ma mingi aeg jätkata, kuna see eeldab öiseid võistlusi ja magamata öid, milleks enam beebi kõrvalt ressurssi ei olnud.

Järgmiseks võttis rattasport elu üle.

Miks oled rattaspordi juurde jäänud, mis Sind selles paelub?

Rattasport on minu jaoks nagu mõne inimese jaoks teraapia. Rattaga sõites tunnen sellist vabaduse tunnet, mida ilmselt saavad kirjeldada paljud rattasportlased, kus argielu mured lahustuvad ja oled sina, sinu ratas ja praegune hetk. Mind paelub see, et ma istun ratta selga ja saan liikuda looduses ja värskes õhus. Rattal tunnen, et see on justkui see õige koht ja seal ma peangi olema.

Mis on Sinu lemmik rattadistsipliin ja miks?

Minu lemmikuks rattadistsipliiniks on gravel. Meil Otepääl on palju kruusateid. Mulle meeldib selle juures see, et saab liikuda kiiremini kui MTB-rattaga, aga kruusal ja rohkem lähedal loodusele, kui nt maanteerattaga.

Saavutused

Milline on Sinu saavutus, mille üle ise kõige suuremat rõõmu tunned? Miks?

Ma tahaks öelda, et graveli Eesti meistrivõistluste eliitklassi 4. koht, kuid see on pigem kibemõru.

Järgmiseks oleks Viikingite tuuri 2025. aasta naiste 2. koht, isegi mitte see koht ei mängi nii suurt rolli, vaid selle võistluse läbimine üleüldiselt. Tegu oli 300 km pikkuse graveli võistlusega Saaremaa kruusateedel, mis osutus ilmaolude tõttu väga keeruliseks ja raskeks võistluseks. Oli jahe ilm, väga porine ja vesine rada. Peale lõpetamist olin kindel, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, kuna see oli üks minu raskemaid rattavõistlusi üldse. Tänaseks aga ootan juba uut tuuri.

Millised on Sind iseloomustavad numbrid 2025. aasta valguses? Kui palju km rattaga sõitsid, kui palju võistlesid? Kui oskad ütelda, kui palju MTB-ga ja kui palju asfaldil või kruusal, oleks hea teada.

2025. aastal treenisin 550 h ja läbisin 9700 km, 90% sellest on sõidetud graveliga ja kruusateedel. Asfaldil ja maanteel treenisin vaid kevadlaagris märtsis/aprillis, edasi liikusin kohe graveli peale, MTB-ga sõitsin üldiselt vaid võistlustel.

Võistlusi oli peaaegu iga nädalavahetus alates maist kuni oktoobrini.

Kas stardid lisaks rattavõistlustele ka muudel aladel – jooks, triatlon, suusatamine vm? Võiksid lühidalt selgitada ka oma valikute põhjuseid.

Hetkel olen pühendunud täielikult rattaspordile ja teisteks spordialadeks aega ei jää. Küll aga igal aastal sügisel teen kaasa rogainijate hooaja lõpuvõistluse.

Räägime treenimisest

Mitu tundi nädalas keskmiselt treenid?

Treeningtunde nädalas tuleb umbes 10 – 15.

Kuidas jaotuvad Sinu treeningud rattatrennide ja muude trennide vahel? Võiksid rääkida, mida üldse lisaks teed ja kas ka rattahooajal teed mingeid muid trenne lisaks rattale.

Talvisel ettevalmistusel näeb minu nädal välja selline, et 3 (tihti isegi 4) korda nädalas käin jõusaalis, selle üritan alati teha hommikul ja pooltel kordadel liigutan õhtul samuti ennast kuni 1 h, selleks valin kas jooksu või suusatamise. Ülejäänud 4 päeva kuuluvad siis aeroobsele tegevusele ja talvel on see suusatamine, jooksmine. Veebruaris püüan asendada selle rattasõiduga ja õues sõitmisega. Puhkepäevasid tuleb nädalas üks, mõnikord möödub ka kaks nädalat ilma puhkepäevata.

Võistlusperioodil on jõusaali osakaal väiksem ja käin korra nädalas. Ülejäänud nädal kuulub siis vaid rattasõidule, ülesehitusega, et nädala keskel oleksid arendavad lõigud ja nädala lõppu jäävad siis võistlused.

Kuidas Sinu hooaeg jaguneb ettevalmistuse, võistlemise ja puhkamise vahel? Kui Sul on mingi muu hooaja jaotus, siis palun anna teada, milline on Sinu aasta.

Võistlusperiood kestab tavaliselt maikuust kuni oktoobrikuuni ja on üsna intensiivne ning võistlusi on peaaegu iga nädalavahetus.

Ettevalmistusperiood algab alati umbes novembrikuus ja lõppeb kevadlaagriga, mis on minul olnud vahemikus märtsi lõpp – aprilli keskpaik. Ettevalmistusperioodi olen läbi aastate alustanud erinevalt, mõned aastad tagasi võtsin kolmeks nädalaks juhtme täiesti seinast välja ja ei liigutanud ennast üldse. Muutsin seda 2 a tagasi – asendasin sellega, et võtsin nädala rahulikumalt, end vaid kergelt liigutades. Sealt edasi liikusin samm-sammult hooaja ettevalmistuse suunas. Hooaja ettevalmistus lõppeb kevadlaagriga, mis on mul hetkel olnud 3 – 4 nädalat Hispaanias.

Kui palju kasutad treeneri/juhendaja abi ja mis ta nimi on?

Esimeseks treeneriks rattaspordis oli Caspar Austa, kes pani kohe kindlasti alla väga tugeva põhja ja õpetas mind rattaga sõitma mägedes/võistlustel.

Järgmiseks olid mu treenerid Silver Schultz ja Andri Lebedev. Nemad õpetasid mulle enesetunde järgi treenimist, vattide ja lõikude maailma.

Viimased kuu aega olen teinud omal käel, kuna hakkasin käima koolis ja kohustusi on hetkel muu elu osas palju, siis võtsin endal maha kavastressi.

Mis on see, mida ilma treenerita on kõige raskem arendada? Kui Sa mõtled, et Sul ei oleks treenerit, siis mis oleks teisiti? Mida oleks endal kõige raskem märgata või milles õigeid otsuseid teha?

Ilma treeneriteta oleks mina ennast varasemalt korralikult üle treeninud. Mul on olnud väga raske hinnata enda väsimuse fooni või haigestumist. Tihti treenisin olukorras, kus ma olin väga väsinud või näiteks põskkoopapõletikus, sest trenn oli vaja ju igal juhul ära teha.

Kolm aastat tagasi põdesin hooaja alguses läbi mononukleoosi ja kopsuklamüüdia. Tundsin ennast väga-väga väsinuna, tahtsin kogu aeg magada, aga treenisin edasi ja ei kuulanud enda keha ja hindasin asju valesti. Treenisin siis Silveri ja Andriga ja kasutasime programmi TrainigPeaks. Kui sain kopsuklamüüdia diagnoosi ja seda nendega jagasin, siis võtsime lahti minu kõik treeningud selles programmis ja minu hinnangud enesetundele, kus olin hinnanud enda enesetunnet heaks ja trenni lihtsaks ehk treenerid tegelikult ei teadnud minu õiget seisundit. Kuna mul on kaks väikest last, siis arvasingi, et see ongi normaalne olek, kui tahad kogu  aeg magada ja midagi ei jõua.

Sellest sai väga suur murdepunkt, kus ma hakkasin ennast jälgima ja andma õigeid hindeid enesetundele ja trennile. Kui tunnen ennast väga väsinuna või tunnen, et edasi rapsides olen haigeks jäämas, siis võtan aja kohe maha. Varasemalt olin tihti haige ja tänu sellele põhjalikule kaardistamisele olen suutnud sellest ajast peale haigestumisi vältida. Ilma treeneriteta ma selleni poleks jõudnud.

Kuidas leiad tasakaalu treenimise ja taastumise vahel? Kas Sul on selleks mingid indikaatorid (näiteks ööuni, enesetunne, spordikella test või …)?

Eelnevas punktis rääkisin sellest põhjalikumalt. Minu tasakaal ongi täna enda jälgimine, ma suudan väga hästi hinnata ära, kui ma pean puhkama ja kui näiteks hakkab haigus ligi hiilima, saan sellele kohe eos jälile ja see ei arene edasi. Jälgin seda, et ööuni oleks piisav, magan umbes 9-10 tundi ja lähen varakult magama. Leian, et ööuni on väga-väga oluline.

Kui tõsiselt jälgid toitumist? Võiksid lühidalt selgitada, et mida jälgid ja kuidas jälgid.

Ma üritan 90% ajast jälgida, mida ja mis kogustes ma söön. Toitumise õppisin selgeks paar aastat tagasi Kate Macleodi käe all. Tean kui palju ma vajan päevas valku, rasva, süsivesikuid. Jälgin, et enne võistlusi paar päeva suurendan süsivesikute tarbimist ja vähendan kiudainete osakaalu. Võistluse ajal tean täpselt kui palju ma vajan süsivesikuid tunnis ja järgin seda, mis tagab selle, et jõuvarud ei saa otsa enne finišit ja ei teki ära kukkumisi. Pärast võistlust taastan kohe jällegi süsivesikuvarud – söön kohe midagi süsivesikurikast ja peale seda taastan normaalse söömise rütmi.

Lõpetuseks

Mis nipiga Sa suudad sellisel määral spordile pühenduda (leida aega), nii et teistele pereliikmetele on see vastuvõetav? 

See on paljude entusiastlike harrastajate suurim väljakutse, leida tasakaal oma kahe kire – pere ja hobi – vahel.

Ma võin öelda, et ma olen kindlasti planeerimise maailmameister :D. Trennid saavad tehtud kui vaja kell 5 hommikul. Kui on olnud perega näiteks kuskile väljasõidud, siis kas hakkan varem rattaga sõitma sinna sihtpunkti või liigun sealt rattaga tagasi. Suurem planeerimine jäi aega, kui lapsed olid väiksemad. Tänaseks käivad nad kenasti lasteaias ja neid aegasid on lihtsam leida.

Millised on Sinu eesmärgid 2026. aastaks?

2026. a eesmärgiks on endasse rohkem uskuda rajal ja proovida alati pigistada endast välja 100%.

Miks oled otsustanud RedBike Rattaklubiga liituda ja siia jääda?

Redbike klubisse tulin tänu Marisele, kes mind kutsus. Otsustasin liituda, kuna olen alati vaadanud võistlustel, et Redbike on kuidagi tore, liigutakse koos ja selline meeskonnavaim tundus tugev. Tänaseks olengi aru saanud, et tunne oli õige, inimesed on õiged ja mulle meeldib siin.